me vihkame neid, kellele me peame valetama
sellepärast ta ei küsi ja ma ei pea teda vihkama
praegu taipasin

politseid peksid öösel nuiadega, ribid valutavad

Nonii, mõtlesin et kirjutan täna bloogi, aga vaat kus vigurivänt. Ma ei suuda meenutada mis on kasutaja ja mis on parool. Ainult mingi pertussis keerleb peas, mis loomulikult tähendab läkaköha ladina keeles, et te teaks.
Aga nagu näha suutsin ma siiski ka õige ja töökorras parooli välja mõelda, ja siin ma siis nüüd olen oma väikekodanlase mõtetega.

«Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.»

Täna öösel ma ei maga!

Täna juhtus kummaline asi. Magasin purju ennast. Öösel ei magand, pärast magasin päeval ja kui ärkasin siis olin vist oamdega purjus.
Avastasin enda jaoks uue kunsti liig. See on äraviskamisekunst. Kunst on teha kunsti ja kunst on saada lahti kunstist.

bääd tripist sai guud trip!

Ühel täitsa toredal päeval kui meie hinge varjutas pohmakas, mõtlesime, et pageks metsa ja teeks seal liha. Läksimegi, plaanitud kohta peaaegu jõudes märkasime, et ei saagi läbi jõi oli üleajand ja olime autoga pooles vees mõtlesime riskida, aga kuna me kokkuvõttes olime kamp pussisi siis jäi see osa ära. Läskime siis kaugemale. Ega olgem ausad, järgmine koht parem polnud. ragistasime ajusid, et mis me teeme aga noo erilist tarka keegi panna ei suutnud. kuid siiski jõudsime mõttele, et snna ksu seimsena plaanisime minna saab ka ringiga. Ja läksimegi, oi sealt tuli kka kõvasti vahepeal 15 km bulls**t teed. Auk augus kinni, vett täis kõik. Kõge tipuks oli aga 2 pirtsutajat autos ja need ei olnd neiud, täitsa eestimaised mehehakatised. Autokompanjonid olid: mina ;), sohvriks oli meil noormees kes eriti ei rääkind aga kannatas välja need paar pirtsutajat ja alkohoolikute karja, esimene pirtsutaja oli sohvri vend, teiseks pirtsutajaks oli meie hea sõber kes ongi ilueedi kommetega ja oli veel üks sõberi, kes oli ka autuomanik. Aga mis meil ikka kurta, tore seltskond ;)!!!! Jõudsime siis lõpuks väga lähedale lõkkekohale, aga meie õnneks suutsime autoga mutta kinni jääda. Kahjuks pääsesime, oleks võind kauem möllata seal. Hakkasime slõket tegema :D mis oli ka omaette katsumus, sest me pole erilised lõkkemeistrid aga asja saime. Lõkkemeistriteks osutusid sohver kes on potensiaalne sõjaväe läbija ja sõjaväe läbinu, kes ei olnd eriti osav sõjaväes lõkke tegija. Lõpukse me seal siis istusime, nautisime, sõime, naersime ja olime veits nii nagu me oelme ;). Tagasi minek oli suure küsimärgiga, sest me ei teadnud kas me jõuame tagasi või mitte. Sest otsutasime minna tagasi teed mis oli üle ujutatud. Otsutasimegi ekstreem olukorra kasuks. Läksimegi ja oh sa pühade **** polnd midagi nii hirmus see. Saime väga ilusti läbi ja polnd seal miskit,et oelks pidand kergelt ujuma minema, vedas meil raiskadel. Saime ise ennast kergelt mõnitada kah peale seda. Olime selle ära teenind. Koda peaaegu jõudes viimaseks diibiks oli: Love is in the air....

sina oledki kõige vapram, mammuti saba kuulub sulle

trükkivad turbokiisud GO GO GO!!!

Meie teele tuli ette pähke, millest me läbi ei närinud.

Kõik teed viivad Mäkkdoonaldisse, nagu teada. Istusime oma rokase laua taga, närisime oma allahinnatud burgereid. Hevikas võttis tooli ja lõi teisele hevikale selga, puruks. Siis me istusime veel natuke ja läksime reketit mängima. Alguses me ei leidnud reketi kohta ülesse, mis oli probleem. Ronisime reketitega üle värvate ja leidsime õige koha. Juba uksetagant oli kuulda pallipõrkeid ning kiljatusi. Sai paar kõvemat tehtud ja tulime tulema. Teepeal saime surma, peaaegu. Kiired jalad päästsid ka seekord. Koletisbussi käest.

Tere, mina siin:)
maksakaste on päeva põhiline probleem jällegi , masinad võtavad üle kogu planeedi, ise oleme süüdi!!!!!!

vihmutab